Pärnakas, aita luua kahjulikest ainetest vaba elukeskkonda!

Kui julgelt tutvustaksid Sina oma kappides sisalduvat keskkonnaeksperdile? Kas suudaksid oma tarbimisharjumusi nelja kuuga keskkonnasõbralikumaks muuta? Pärnakad Silver Smeljanski ja tema elukaaslane Marie Rosalie Hanni otsustasid end proovile panna ning olla novembrist Pärnus alguse saava kampaania “Mõtle, mida tarbid” katsejänesteks. Väljakutset ajendas mõlemat vastu võtma soov tõsta oma teadlikkust igapäevatoodetes sisalduvate ohtlike ainete osas.

“Oleme küll ilmselt keskmisest inimesest keskkonnateemadel veidi teadlikumad, kuid kõike kindlasti veel ei tea,” avab Silver väljakutses osalemise tagamaad.

“Midagi väga hullu ei leidnudki!”

28. septembri hilisel hommikutunnil, mõned minutid enne kokkulepitud kohtumist helistab Silver, et küsida, kas plaan on endiselt jõus. Juba mõned minutid hiljem ongi Balti Keskkonnafoorumis töötav kemikaaliekspert Heli Nõmmsalu kolleegidega kohal, et vaadata üle, missuguseid kosmeetika- ja puhastustooteid ning köögitarvikuid noored siis ikkagi igapäevaselt kasutavad.

Smeljanski ja Hanni enesekindlus keskkonnateadlikkuse osas pole sugugi põhjendamatu. Esimesena tule alla sattuvatest kosmeetikatoodetest Nõmmsalu peaaegu ühtegi ohtlikku ainet ei leia. Noorte saladuseks on internetist tellitavad Austraalia kosmeetikasarja tooted, mis valmistatud looduslikest koostisosadest. Eksperdi silma riivas vaid ühe deodorandi koostis. Marie nentis, et ostis selle ajutiseks asenduseks tavapärasele tootele, ent juba üksikute kasutuskordade järel ilmnenud kerge allergiline reaktsioon jättis toote vaid riiulile tolmu koguma.

Ka noorte kodupuhastusvahenditega jääb kemikaaliekspert üldjoontes rahule. Üllataval kombel leiab ta aga pahelisi säilitusaineid ja keemilisi lõhnaaineid üldpuhastusvahendist, mille pakend lubas allergeenivaba koostist. Lõhnaained on tänapäeval aga üheks kõige sagedasemaks kontaktallergia põhjustajaks. Nõmmsalu selgitas, et kõnealuse puhastusvahendil olev märge oli tootjapoolne deklaratsioon, mitte ametlikult tunnustatud ökomärgis.

“Erinevatel hinnangutel on ligi pooled sellised tootjapoolsed avaldused eksitavad. Lihtsalt rohelise konna pilt ega kiri “natural” või “eco” pole veel ökomärgis,” selgitab kemikaaliekspert.

See, mis ikkagi kvalifitseerub ökomärgisena, on segaseks jäänud ka Silverile ja Mariele. Nõmmsalu selgitab, et ökomärgist annavad välja sõltumatud organisatsioonid. Maailmas on umbes 40 erinevat ökomärgisesüsteemi, millest ehk Eesti turul levinuimad on Euroopa Liidu Lilleke, Põhjamaade Luik ja Sinine Ingel, lisaks veel tekstiilitoodetelt leitav Ökotex ning kosmeetikatoodel kasutatavad Ecocert ja NaTrue.

Köögis pöörab Nõmmsalu tähelepanu pannidele ja plastiktoodetele. Plastikut kui sellist pigem noored väldivad, kuigi on kursis, et plastiktoodetele on märgitud koodid, mis annavad infot selle koostise kohta. Küll aga on neil kasutuses teflonpann, kuigi teflonis sisalduvate ainete kahjulikkusega on noored kursis. Varasemalt on küll kasutatud märksa tervisesõbralikumat keraamilist panni, kuid uue soetamine on jäänud hinna taha. Silver ja Marie nendivad, et tihti võivadki keskkonnasäästlikud valikud tegemata jääda raha tõttu – loodussõbralikud alternatiivid kipuvad olema kallimad.

Sellest hoolimata kiidab kemikaaliekspert väljakutse lõpuks noori: “Midagi hullu ei leidnudki!”

Alati saab teha paremaid valikuid

Erilist üllatust väljakutse tulemus ei tekita. Marie tunneb üldiselt kahjulikud aineid koostiosasid uurides kohe ära, tuues näiteks parabeene, alumiiniumit deodorandis ja fluoriidi hambapastas. Silver nendib kokkuvõtteks, et alati saab paremaid valikuid teha. Nii lubavad noored puhastusvahendite seast edasipidi välja jätta klaasipesuvedeliku ning akende puhastamiseks kasutada vett ja mikrofiiberlappi nagu kemikaaliekspert soovitas. Selle üle, millega asendada nõudepesušvamm, millest eraldub igal pesemisel mikroplasti, on Marie viimasel ajal pead vaevanud – “ka selle saan nüüd välja vahetada mikrofiiberlappide vastu,” rõõmustas ta.

Konkreetseid allikaid, kust infot igapäevatoodetes sisalduvate ohtlike ainete kohta leida võiks, noored esmapilgul nimetada ei oskagi. Vajadusel läheb käiku vana hea googeldamine. Teadlikkuse kasv ja muutused tarbimisharjumustes kujunevad välja ikkagi pikema aja vältel. Silver meenutab, et tema hakkas probleemi ohtlike ainete osas tedvustama umbes sellel ajal, kui kolis vanematekodust välja ning pidi poes ise hakkama valikuid langetama. Marie aga kindlat ajaperioodi välja ei oska tuua, tema teadlikkus on päritud kodust, kus ema oma tarbimisharjumustega eeskujuks on olnud.

Samas nendivad mõlemad noored, et vanemal põlvkonnal kipub keskkonnateadlikkusest puudu jääma.

“Ei juhtu midagi, terve elu oleme neid tooteid kasutanud,” kirjeldavad noored oma vanaemade mõtlemist.

Kuigi ka nende vanavanemate värviliste puhastusvahendite potsikute kõrvalt leiab näiteks soodapaki ja äädikapudeli.

Keskkonnaprobleemid teevad rohkem muret kui terviseriskid

Kui aastaid keskkonnateemadega kursis olev ekspert juba külas, siis tasub kindlasti lisaks ohtlikele kemikaalidele rääkida ka kõigest muust temaatilisest. Põgusa vestluse käigus selgub, et kõige südamelähedasemaks keskkonnaprobleemiks on noorte jaoks ikkagi liigne pakendite kasutamine. Ka pakendivaba poodi Paljas Pala ajendas Silverit avama soov pakkuda inimestele võimalust teha keskkonnasõbralikumaid valikuid.

“Tavatarbijal ei ole palju võimalusi pakenditest hoidumiseks. Paljas Pala ongi olemas näitamaks, et saab ka teistmoodi,” tutvustab oma poe ideed Smeljanski.

Pikemal vestlusel selgub, et Silver ja Marie peavad terviseprobleemidest isegi olulisemaks seda, millist mõju avaldavad kahjulikud ained keskkonnale.

“Inimene saab ise valida. Loom, kes kuskil inimtekkeliste ainete keskel elama peab, ei saa ise valida. Nemad on need, kes meie valikute tagajärjel kannatavad,” arvab Marie.

Silver arendab mõtet edasi, leides, et need kaks teemat on ikkagi omavahel seotud.

“Tehes kahju endale, kahjustame ka keskkonda,” selgitab ta.

“Inimene võiks mõelda natuke kaugemale kui iseenda nina alla!”

Õpetussõnu, mida teistele jagada, on noortel esimese hooga keeruline välja mõelda.

“Inimene võiks mõelda natuke kaugemale kui iseenda nina alla,” leiab Marie.

Silver täiendab: “Inimesed võiks osaleda selles väljakutses. Saab väga hea ülevaate ohtlikest ainetest oma igapäevatoodetes.”

 

Kas Sina mõtled, mida tarbid?
LOE KAMPAANIAST JA VÄLJAKUTSEST TÄPSEMALT