Mõiste „ohtlikud kemikaalid“ viitab ainetele, mis võivad olla kahjulikud inimese tervisele ja keskkonnale. Mõned kemikaalid võivad inimesele olla väga mürgised, põhjustada allergiaid või ärritada nahka. Tervisekahjustused võivad olla pöördumatud, näiteks on tõendeid teatud ainete vähkitekitavate, geneetilisi kahjustusi soodustavate ja paljunemisvõimet pärssivate mõjude kohta.

Loomulikult pole kõik kemikaalid ohtlikud. Probleem seisneb selles, et ohtlikke aineid leidub üliväikestes kogustes paljudes toodetes, mida me iga päev kasutame. Neid kasutatakse tarbetoodetele soovitud omaduste nt lõhna, värvuse, elastsuse, säilivuse, vee- ja tulekindluse jms andmiseks.

Samas on ohtlike ainete ja tervise- või keskkonnariskide otsese seose tõendamine teaduslikult keerukas. Paljud mõjud avalduvad alles pikaajalise kokkupuute tulemusena. Lisaks puutume igapäevaselt kokku väga paljude erinevate kemikaalide ja segudega. Ainete mõju aga uuritakse üldjuhul ühekaupa. Milline on kemikaalide kombineeritud mõju, on täna veel raske öelda. Teadlaste hinnangul võivad ained üksteisega kokkupuutudes põhjustada negatiivseid mõjusid isegi siis, kui need ained on eraldiseisvana ohutuks hinnatud.

Euroopa Liidus on küll hulgaliselt õigusakte, mis reguleerivad toodete ohutust ja nendes sisalduvaid kemikaale. Mitmed tervise- ja keskkonnaohtlikud ained on tarbijatoodetes lubatud ainult piiratud kogustes, mistõttu ei tunneta me nendega kokkupuudet. Samas puutume tarbijatena kokku suhteliselt suure hulga erinevate ainetega. On murettekitav, mis juhtub siis, kui need mõjud ühendada ja nad toimivad koos ehk tekib nii-nimetatud kokteiliefekt. Kemikaalide omavahelistest kombineeritud kokkupuudetest võivad tuleneda palju tugevamad või teistsugused tagajärjed, kui neil on üksikuna.

Kui inimene puutub kokku ohtlike kemikaalidega, näiteks sissehingamisel õhust, sissesöömisel toidu kaudu, aine sattumisel suhu või otsesel kokkupuutel nahaga, võivad need kahjustada meie tervist. Tervisekahjustused võivad tekkida eriti juhul, kui n-ö „ohutu“ annus on ületatud. See võib juhtuda, kui inimene puutub kokku lühikese aja jooksul suurte koguste ohtlike ainetega või juhul, kui kokkupuude toimub väga väikeste kogustega pika ajaperioodi jooksul. Esimesel juhul on tegu mürgistusega ja see on tuntav, samas kui teisel puhul ei pruugi inimene kahju märgata enne kui terviseprobleemid on juba tekkinud.

Ohtlikud ained satuvad keskkonda tööstustest ja erinevatest tarbekaupadest. Mõned nendest lagunevad keskkonnas, kuid osad on pigem püsivate omadustega ning akumuleeruvad elusorganismides. Kõige suurem probleem, mis tuleneb ohtlikest kemikaalidest, on nende mõju ökosüsteemidele, nad häirivad paljunemisprotsesse, mõjutavad toiduahelaid ning vähendavad organismide vastupanuvõimet erinevatele haigustele ja keskkonnateguritele.

Riske saab vähendada, valides ohutumaid tooteid. Seetõttu on meil tarbijatena õigus teada, millised ohtlikud ained toote koostisesse kuuluvad. Ainult nii saame arvestada nendest tulenevate ohtudega ja järgida nende kasutamisel ohutusnõudeid.

• Vali ökomärgisega tooteid – Ökomärgist on lihtne märgata ja see annab tarbijale kinnituse toote või teenuse tervise- ning keskkonnasõbralike omaduste kohta. Sellised tooted sisaldavad ka vähem ohtlikke aineid. Loe ökomärgiste kohta täpsemalt  SIIT.
• Tutvu toodete koostisosadega – Tarbijal on õigus vajadusel küsida müüjalt, tarnijalt või tootjalt teavet tootes sisalduvate ainete kohta.

Mõtle, mida tarbid! – Kindlaim viis hoida enda ja oma lähedaste tervist ning keskkonda, on vähendada kokkupuuteid kemikaalidega.

Taskukaardid aitavad etiketti lugedes ära tunda ohtlikke aineid või tunnustatud ökomärke. Laadige kaardid alla, lõigake välja ning pange oma rahakoti vahele. Need on heaks abimeheks poeriiulite vahel.

Mõnede kemikaalide puhul on olemas väga selged tõendid nende kahjulikust mõjust inimesele ja keskkonnale. Nende ainete kasutamine on Euroopa Liidus üldjuhul keelatud või piiratud. Teatud piirkontsentratsioonide puhul on tootjal kohustus teavitada tarbijat võimalikest ohtudest ning anda juhtnööre toote ohutuks kasutamiseks. Terviseriskide vältimiseks tuleb aga tarbijal ohutusnõudeid täita, näiteks kasutada vajadusel kindaid, kui see on ette nähtud.

Euroopa Liidus kehtivad muu maailmaga võrreldes rangemad regulatsioonid toodetes ohtlike kemikaalide kasutamise osas. Seetõttu viivad paljud tootjad oma tegevuse üle teistesse riikidesse väljaspool ühendust. Kuigi sarnased reeglid kehtivad ka imporditud toodetele, on praegune kontrollimehhanismide võimekus piiratud. Seetõttu võivad keelatud ohtlikud ained (näiteks plii mänguasjades) või seadusandluses lubatust suuremad ainete kontsentratsioonid (näiteks formaldehüüdid juuksevärvides), mida on võimalik kindlaks määrata vaid laboratoorsete analüüside põhjal, imporditud toodetes ikkagi sisalduda.

Kõige paremini saab ennast kaitsta tarbija ise, olles teadlik, missuguseid ohtlikke aineid erinevad tooted võivad sisaldada ja võimalusel neid vältida.