Plast

Sünteetiline materjal nimega plastmass esineb meie elus kõikjal. Plastist on valmistatud paljud igapäevaeluks vajalikud esemed, sealhulgas toidupakendid, rõivad, mööbel, sõidukid, ehitusmaterjalid ja isegi meie keha varuosad, nagu proteesid ja hambatäidised. Selliste toodete rohkuse korral pole vaevalt üllatav, et toodetud on nii palju plasti, et maht oleks piisav, et meie planeet kuus korda kilesse mähkida. Ja see pole veel kõik: kogu maailmas kasvab plasti tarbimine nii kiiresti, et sellest toodetakse maailmas igal aastal üle 300 miljoni tonni.

Tohutu kogus (hinnanguliselt 10% aastas) hetkel toodetud plastist jõuab lõpuks jõgedesse, meredesse ja ookeanidesse. Keskkonnas laguneb makro- ja mesoplast (> 5 mm) mehhaaniliste, keemiliste ja bioloogiliste protsesside teel mikro- (1 μm kuni 5 mm) ja kõige lõpuks nanoplastiks (< 1 μm). Koos muudest allikatest, nagu sõidukirehvide kulumine või tekstiilkiudude leostumine, pärineva mikroplastiga koguneb lagundamise teel tekkinud mikroplast ookeanidesse.

Mereorganismid neelavad koos toiduga ka plasti ning see põhjustab ulatuslikku kala- ja mereannivarude mikroplastiga saastumist. Plast võib lõpuks sattuda toiduahela kaudu ringiga tagasi meie taldrikutele. Plast võib sisaldada ohtralt mürgiseid ja hormoonaalselt aktiivseid kemikaale. Need vabanevad vahetusse keskkonda ning nii võivad need kahjustada inimesi, loomi ja ökosüsteeme. Manustame neid mürgiseid aineid hingamise, nahaga kokkupuute ja toiduahela kaudu ning kahjustame sel viisil oma tervist.

Plastid on lineaarsed ja hargnenud molekulaarahelad, mida toodetakse sünteetilise seondumisprotsessi (polümerisatsiooni) teel üksikutest ehitusplokkidest (monomeeridest). Ligikaudu 99% tänapäeval kasutatavast plastist on toodetud fossiilkütustest.

Kuna toorplast on rabe ja kõva, lisatakse tootmisprotsessi vältel kemikaale, et anda toodetele eriomadused (näiteks elastsus, stabiilsus, värvipüsivus, läbipaistvus, staatiline laeng või vastupidavus) ja sel viisil kohandada lõpptoode konkreetsele otstarbele. Lisandite suhe põhielementidesse sõltub plasti liigist ja selle nõuetest ning võib ulatuda alates 5%st (nagu polüetüleeni puhul) kuni 80%ni (nagu polüpropüleeni ühendid). Lisanditel võib olla aga soovimatuid omadusi. Need võivad häirida meie endokriinsüsteemi ehk hormoonsüsteemi talitlust, kahjustada meie viljakust või soodustada vähi teket.

Lisandid ei ole plasti struktuuriga kindlalt seotud ning võivad plastidest teatud keemilistel või füüsikalistel tingimustel (kuumus, UV-kiirgus, rasvane/happeline keskkond) või vananemisprotsessi kestel välja lekkida ja keskkonda koguneda. Inimesed võivad vabanenud saasteaineid manustada neid sisse hingates, naha kaudu ja saastunud toitu tarbides.

Plastilisandid, mida kasutatakse paljudes toodetes, on tervisele ja keskkonnale ohtlikud. Lisandid nagu broomitud leegiaeglustid, ftalaadid, bisfenool A ja tinaorgaanilised ained on kõik hormoonaalselt aktiivsed ühendid, mida tuntakse ka endokriinsüsteemi kahjustajatena, mis võivad sekkuda meie hästi tasakaalustatud hormoonsüsteemi talitlusse ja häirida hormoonide poolt kontrollitud protsesse, nagu näiteks ainevahetus, kasv, immuunsüsteemi toimimine ja organite areng. 

Beebid ja väikelapsed on hormonaalselt aktiivsete kemikaalide toimele eriti tundlikud. Nende kunstlike hormonaalselt aktiivsete ainetega seostatakse mitmete haiguste ja tervisehäirete teket, nagu suguorganite väärarengud, viljatus, allergiad, rasvumus, 2. tüüpi diabeet, eri vähivormid, immuunpuudulikkus ning õppimis- ja käitumishäired.

Ettevaatlik tuleks olla ka nn looduslike toodetega nagu bambustooted, mis tegelikkuses sisaldavad tihti vormitavat plasti, nagu melamiinvaik, uurea-formaldehüüdvaigud või polülaktaat. Melamiin on plast, millest võib teatud tingimustel (üle 70 °C kuumus või happega kokkupuude) toitu vabaneda mürgised ained, näiteks formaldehüüd. Seetõttu ei tohiks melamiinist ja bambusest toidunõusid mitte kunagi kuumutada ega täita väga kuuma toidu või joogiga.