[intro]Reeglina köidab rõivaste puhul meie tähelepanu nende tegumood või hind. Kangamaterjalide koostisele, rõivaste töötlemisel kasutatud kemikaalidele mõtleme palju harvem. Balti Keskkonnafoorumi (BEF) kemikaaliekspert Heli Nõmmsalu ja projektikoordinaator Katrin Juhanson selgitavad Bioneerile, milliste kemikaalidega me riideid ostes ja kandes kokku puutume.[/intro]
—————————————————–
Küsimused esitas ja toimetas Katrin Jõgisaar, www.bioneer.ee portaalis.
Miks tuleb rõivastes esinevatele kemikaalidele tähelepanu pöörata?

Meil ei ole tänapäevase elustiili juures võimalik vältida kokkupuudet kõikide potentsiaalselt ohtlike kemikaalidega, kuid me saame tõsta oma tarbijateadlikkust ja teha paremaid valikuid.
On oluline teada, millega me igapäevaelus kokku puutume või mida enda naha vastu paneme. Teadmised annavad aluse valikuteks, kuid tarbimisotsused jäävad igaühe enda teha.
Rõivaste tootmisprotsessist ei ole võimalik kõiki kemikaale välja jätta, kuid uute riiete valimisel saame teha teadlikke valikuid ning vältida kõige ohtlikumaid aineid.
Kuidas potentsiaalselt ohtlikud kemikaalid meie riietesse satuvad?
Enne, kui rõivaesemed jõuavad valmiskujul poodidesse, läbivad nad väga pika ja keerulise tootmisprotsessi. Tekstiili tootmiseks ning sellele soovitud omaduste andmiseks kasutatakse väga palju erinevaid kemikaale. Lisaks töödeldakse valmisriideid, et anda neile lõppviimistlus ning teatud omadused. Näiteks spordiriideid töödeldakse antibakteriaalsete kemikaalidega, mööbliriideid ja vaipkatteid töödeldakse leegiaeglustitega, samuti lisatakse teinekord erinevaid säilitusaineid, et riideid ei läheks transportimisel kopitama. Lisaks kasutatakse teatud tüüpi kemikaale erinevate värviliste piltide pressimiseks ja trükkimiseks T-särkidele ja muudele riideesemetele. Need võivad aga sisaldada ftalaate.
Väga paljud nendest kemikaalidest on inimese tervisele ja keskkonnale ohtlikud. Enamus probleeme, mis on seotud kemikaalide käitlemisega ja nende tootmisprotsessides kasutamisega, jäävad lokaalselt selle tehase kanda, kus kangaid toodetakse. Kuid osa nendest kemikaalidest jääb ka lõpptootesse, kas tahtlikult (et parandada mõne riideeseme teatud omadusi) või lihtsalt tootmisprotsessi jääkproduktina.
Riided on otseses kokkupuutes meie nahaga ning sealt võivad potentsiaalselt ohtlikud ained meie organismi sattuda. Keskkonda satuvad samad ained pesupesemisega.
Milliseid potentsiaalselt ohtlikke kemikaale riietes kasutatakse?
Triklosaani (nahka ärritav ning kahjulik veeorganismidele) ja hõbeioone (väga mürgine veeorganismidele) võidakse kasutada näiteks spordiriiete töötlemisel, et parandada nende antibakteriaalseid omadusi, takistamaks bakterite levikut ja halba lõhna.
Dimetüülfumaraat (DMF) on keelustatud Euroopa Liidus 2009.aasta mais, kuna see biotsiid võib esile kutsuda tõsiseid allergilisi reaktsioone. Kemikaali kasutatakse igapäevastes tarbekaupades. Väljaspool Euroopa Liitu asuvad tootjad võivad siiski DMFi erinevate toodete töötlemisel kasutada (näiteks lisades seda pakikestena toodete juurde) ja eksportida Euroopa Liitu. Dimetüülfumaraati kasutatakse kaitseks hallituse eest, mis võib nahkmööblit ja –jalanõusid niiskes kliimas ladustamise ja transportimise ajal kahjustada. Dimetüülfumaraat pakitakse väikestesse kottidesse, mis kinnitatakse mööbli sisse või lisatakse jalatsikarpidesse. Tihti on kirjutatud väikeste kotikeste peale „mouldproof“. DMF tungib läbi riiete tarbijate nahale ning võib põhjustada valulikku kontaktdermatiiti (Allikas: www.terviseamet.ee).
Asovärvid on looduses mitteesinevad sünteetilise päritoluga aromaatsed asorühmi sisaldavad värvained, mida kasutatakse muuhulgas ka toidutööstuses. Euroopa Liidus on teatud asovärvide kasutamine keelatud ning neid ei tohi kasutada inimese nahaga vahetult kokkupuutuvate tekstiili- ja nahktoodete värvimiseks. Asovärvidest eraldub aromaatseid amiine, millest osa on kantserogeensed ning asovärvid põhjustavad ülitundlikel inimestel allergiaid. Enamus asovärve on vees lahustuvad ning seetõttu liiguvad kergesti läbi naha või hingamisteede kaudu meie organismi.
Nonüülfenooletoksülaate (NPE) kasutatakse muu hulgas ka tekstiilide töötlemiseks. Nonüülfenooletoksülaat laguneb nonüülfenooliks (NP), mis on keskkonnas väga püsiv ning kuhjub elusorganismide kudedesse. NPE ja NP on veeorganismidele väga mürgised ning neid peetakse hormonaalseid häireid põhjustavateks aineteks, kuna neil on võime matkida östrogeeni. Keskkonda jõuavad kemikaalid peamiselt kodumajapidamiste ja tööstuste heitvete kaudu, kuna seda on äärmiselt keeruline sealt välja puhastada. Euroopa Liidus on nende ainete kasutamise õigusaktides sätestatud piirangute abil oluliselt vähendatud, kuid siiski on NPE endiselt üsna laialdaselt kasutuses tööstuslikes protsessides ja toodetes, mis on valmistatud väljaspool Euroopa Liitu.
Ftalaadid on klassifitseeritud reproduktiivtoksiliseks, mõned neist võivad jääda keskkonda pikaks ajaks ning avaldada sellele kahjustavat toimet. Ftalaatide kasutamine on EL õigusaktidega piiratud. Ftalaate võidakse kasutada näiteks värviliste piltide trükkimisel T-särkidele või plastifikaatoritena.
 Raskmetallidest võidakse kasutada kroomi, tina või niklit. Raskmetallid on toksilised, kantserogeensed ning võivad põhjustada allergiaid. Kroomi võidakse kasutada naha parkimiseks. Tina võidakse kasutada värvainena. Tina ja niklit võib leiduda riiete metallosades.
Prefluoroühendeid (PFC) kasutatakse tekstiilide töötlemisel, et anda neile vett- ja mustusthülgavaid omadusi. Perfloroühendid on mürgised, mõjutavad inimese arengut ja kahjustavad hormoonsüsteemi, võivad olla kantserogeensed. Näiteks „Gore-Tex“ materjalid võivad olla töödeldud PFC kemikaalidega. Samuti kasutatakse neid vaipade, pehme mööbli, telkide ja jalanõude töötlemiseks.
Lisaks eelmainitud kemikaalidele võivad tekstiilid sisaldada ka broomitud leegiaeglusteid ja dioksiine. Dioksiinid on tekstiilide valgendamise tulemusena tekkinud väga mürgised kõrvalproduktid.

Kuidas valida riideid ja jalanõusid, mis sisaldavad vähem potentsiaalselt ohtlikke kemikaale?

• Ärge ostke lasteriideid, mis sisaldavad PVC-katteid piltidena. Erinevad tooted nagu näiteks kummikud, plastkotad või kummiplätud võivad sisaldada ftalaate.
• Soovitav on valida rõivad, mis sisaldavad mahepuuvilla ja looduslikke kiude. Abiks on ökomärgised ÖkoTex , Euroopa Liidu Lilleke, Põhjamaade Luik.
• Uurige riidetootja (brändi) tausta ning uurige, milliseid materjale nad kasutavad, kus nad toodavad, milline on nende kvaliteet, mis on nende enda tõekspidamised.
• Peske uued riided enne selga panemist ja kandmist läbi.
• Eelistage kohalikku või Euroopa Liidus toodetud toodangut.
• Eelistage kvaliteetseid riideesemeid, tarbige vähem.

——————————————————————————————–

Intervjuu leiate ka www.bioneer.ee lehelt.
Lugege kindlasti ka teisi BEFi ja Bioneeri koostööna valminud artikleid, mille leiate Bioneer.ee rubriigist “Ohtlikud ained tarbetoodetes”.