Paar suve tagasi rõõmustas meid uudis, et laulu- ja tantsupeol kasutati kümnete tuhandete lauljate ja tantsijate toitlustamisel vaid ühekordseid biolagunevaid nõusid, et vähendada ürituse ökoloogilist jalajälge. Vähe aga räägitakse sellest, et kõik need kokku kogutud biolagunevad nõud viidi ümbertöötlemiseks Soome, sest Eestis puudub nii ulatuslik tööstusliku kompostimise võimekus. Kas siis bioplast ei lagunegi aianurgas mullaks?
Mõiste „bioplast“ tekitab segadust, sest seda kasutatakse nii taastuvatest toorainetest (nt mais) kui ka fossiilkütustest (nt toornafta) toodetud plasti kohta. Lisaks on olemas ka segatüüpi plaste (plastisegud, mis koosnevad osaliselt biopõhisest ja osaliselt fossiilkütustel põhinevast plastist). Ja kõige tipuks võib mõlemat tüüpi bioplast olla biolagunev või mittelagunev. Tähtis on aga meelde jätta, et enamik biolagunevast prügist ei sobi koduaias kompostimiseks.
Alustame laialt levinud väärarusaamast, et bioplast on sünonüüm biolagunevale plastile. Fossiilkütustest valmistatud biolagunevate plastide puhul on täielik lagunemine võimalik ainult teatud tööstuslikes tingimustes. Sama kehtib ka suurema osa taastuvatest toorainetest toodetud bioplastide kohta. Nt PLA (polüaktaat), mis on tavaliselt valmistatud maisitärklises, maniokis või suhkruroos sisalduvatest suhkrutest, on biolagunev ainult tööstuslikus kompostimisettevõttes. Lagunemisprotsess kulgeb väga aeglaselt ja väärtuslikke komposti koostisosi, nagu toitained, mineraalid või mulda parandav huumus, ei eraldu, mis tähendab, et mulda ei teki. Lühidalt öeldes, kui viskad bioplastist topsi oma kompostihunnikusse, on tagajärg sama, kui viskaksid sinna tavaplastist topsi – ka mitu aastat hiljem on see jätkuvalt alles ja heal juhul lagunenud väiksemateks plastitükkideks. Biolagunevaid materjale toodetakse ka suhteliselt väikestes kogustes, nii et spetsiaalse ringlussevõtutaristu loomine on keeruline. Seetõttu kõrvaldatakse bioplastist jäätmed paljudes riikides, sh ka Eestis, kompostimisjaamades enamasti saasteainetena ja põletatakse. Eestis ei teki nii palju bioplastist jäätmeid, et tasuks luua mahukat tööstusliku kompostimise võimekust, aga samal ajal ei ole mõistlik bioplastjäätmeid ka muudes riikides asuvatesse kompostimisjaamadesse transportida.
Bioplasti reklaamitakse sageli kui keskkonnasõbralikumat alternatiivi traditsioonilisele plastile, kuid kui arvesse võtta materjalide kogu olelusringi, ei pruugi see alati tõsi olla. Bioplastide tootmine tekitab väetiste, pestitsiidide ja põllumajandusmasinate ning vee tarbimise kaudu keskkonnale täiendavat survet. Maa kasutamine monokultuuride (nagu mais, suhkruroog jms) kasvatamiseks konkureerib toidutootmisega ja välistada ei saa ka geneetiliselt muundatud taimede kasutamist. Taimede kasvatamine ja töötlemine bioplastide tootmiseks põhjustab muldade hapestumist ja veekogude eutrofeerumist. Lisaks nõuab orgaanilise materjali keemiline töötlemine plastiks ohtlike lisandite kasutamist ning mõnede selliste ainete mõju keskkonnale ja tervisele ei ole täiesti selge.
Nagu ikka, ei ole sellise keerulise probleemi jaoks nagu plastpakendid lihtsat ega ühest lahendust. Enne bioplastist pakendi kompostihunnikusse viskamist veendu, et pakend oleks kodukompostitav (mitte üksnes biolagunev), ja uuri ka pisut tausta, et teha kindlaks, kas pakenditootja väited on rohepesu. Üldiselt aga soovitame eelistada plastpakendita tooteid, võtta poodi kaasa korduskasutatavaid pakendeid (nt klaaspurgid või mesilasvahaga immutatud pakkekangad) ja kogunenud sorteeritud pakendijäätmetest õigesti vabaneda. Eelmisel laulu- ja tantsupeol toimus paralleelselt ka vahva algatus, millega julgustati peolisi supisöömiseks kaasa võtma oma lusikas. Kui iga peoline võtaks järgmisele peole kaasa oma lusika, säästetaks sellega ca 45 000 plastlusikat – olgu see siis bioplast või mitte, ressursside kokkuhoid on see igal juhul!
