Need on peamiselt inimese poolt loodud keemilised ained, mis oma omaduste tõttu võivad kahjustada keskkonda ja tervist. Kuigi kõik keemilised ained võivad suurtes kogustes ja vajalike ettevaatusabinõuete eiramisel omada kahjulikku mõju, on siinkohal peatähelepanu pööratud sünteetilistele ainetele, näiteks ftalaadid, polübroomitud difenüüleetrid (PBDE-d), parabeenid, perfluoritud ühendid (PFC-d) jt. Nende ainete spetsiifilised omaduste tõttu on keeruline ennustada, missugune võib olla pikaajalise kasutamise mõju. Vaatamata sellele, et ohutumad alternatiivid on saadaval, leidub eelpool loetletud ained endiselt laialdaselt erinevates toodetes.

Aine „ohtlikkus“ sõltub keemilistest ja füüsikalistest omadustest. Ohud või kahjud, mida üks või teine aine võib avaldada, on erinevad. Ohtlikke ainetega seostatakse näiteks vähki haigestumise riski kasvu, geenide kahjustamist ja tõenäosuse vähenemist saada (terveid) lapsi. Lisaks on laialdaselt levinud hormoonsüsteemi mõjutamine ja allergiad. Ained võivad lisaks inimese tervisele olla kahjulikud ka keskkonnale. Püsivad ühendid, mis keskkonnas ei lagune, jäävad keskkonda pikaks ajaks. Bioakumuleeruvad ühendid või ained kogunevad aja jooksul organismi kudedesse, näiteks rasvkoesse. Nii jõuavad need keskkonnast tihtipeale läbi toiduahelda meie toidulauale.

Ohtlikud kemikaalid võivad olla nii looduslikult tekkinud kui ka tööstuslikult toodetud. Neid lisatakse tootmisel toodetesse või nende komponentidesse, et anda lõpp-produktile vajalikud omadused. Näiteks kasutatakse ftalaate plastiku pehmemaks muutmiseks. Puutume kõik igapäevaselt kokku erinevate ohtlike ainetega, mis toote kasutamisel selle elutsükli jooksul vabanevad.

Jah, peaksite! Mõned ohtlikud ained võivad olla kahjuliku mõjuga isegi kokkupuutel väga väikeste kogustega. Näiteks piisab väikesest kogusest bisfenool A-st (BPA), et kahjustada hormoonsüsteemi. Teadlased on seisukohal, et pidev kokkupuude ka madalates kogustes erinevate ohtlike kemikaalidega nõrgestab meie immuunsüsteemi ja võimet stressiga toime tulla. Selle tõestuseks on allergiate tekke kasv. Aina enam on hakatud ka tähelepanu pöörama nn kokteiliefektile, mis tähendab, et kahe või enama aine koostoime on kordades suurem kui eraldi võttes. Me ei tea veel kas ja kuidas ained üksteist mõjutavad ning milline on negatiivse mõju olemus ja suurus. Täna oleme vaid kindlad selles, et oma tervise hoidmise ja parandamiseks, on kindlaim viis vähendada kokkupuudet kemikaalidega.

Ohtlikud kemikaalid satuvad keskkonda tarbitavate toodete kaudu. Näiteks šampoonides sisalduvad ohtlikud ained satuvad vee kaudu kanalisatsioonisüsteemi. Reovee puhastusjaamades hävitatakse ja eemaldatakse suurem osa ohtlikest kemikaalidest. Siiski on aineid, mida ei suudeta puhastusüsteemidega eemaldada, ning need satuvad loodusesse. Kemikaalid eralduvad ka erinevatest toodetest, kui need hakkavad vananema või neid kasutatakse äärmuslikes tingimustes. Näiteks autorehvides kasutatavad ained kuluvad sõidu ajal maha koos kummide kulumisega ning satuvad seeläbi keskkonda. Lisaks võivad ohtlikud ained sattuda õhku, vette ja pinnasesse ka tehaste tootmisprotsessidest. Harvem jõuavad saasteained otse looduskeskkonda, näiteks jõgedesse ja järvedesse.

Peamine mure ohtlike ainete sattumisega keskkonda tuleneb sellest, et need võivad mõjutada ökosüsteemide normaalset funktsioneerimist. Teatud häiringud keskkonnas võivad ohustada organismide populatsiooni säilimist ja stabiilsust. Näiteks mõned ained põhjustavad kaladel soomuutusi, mille tulemusena on suurenenud isasisendite hulk, sellest omakorda tulenevalt on vähenenud liigi populatsioon. Ohtlikud ained mõjutavad organisme ka kaudselt. Keskkonna stressifaktorite suurenedes väheneb ökosüsteemide üldine võimekus taastada oma looduslik seisund.

Ohtlikud kemikaalid võivad sattuda inimese organismi näiteks naha kaudu juba aine esmasel kokkupuutel nahapinnaga. Ained võivad tungida läbi naha, näiteks läbi silma limaskesta, kust need transportidakse sel viisil üle kogu keha. Aga näiteks ka sissehingamisel, kui ümbritsevas õhus leidub ohtlikke aineid. Kemikaalid võivad ladestuda kopsudes või imenduda kopsudest vereringesse, kust nad kantakse edasi erinevatesse kehaosadesse ja organitesse. Lisaks võivad ohtlikud ained jõuda organismi toidu või kogemata allaneelamise kaudu. Ained võivad sattuda vereringesse seedimiselundkonna kaudu, kust need kantakse üle kogu keha.

Lapsed on ohtlike kemikaalidega kokkupuute suhtes tundlikumad, kuna nende kehasse sisenevate kemikaalide ja kehakaalu suhe kõrgem kui täiskasvanutel. See tähendab ainete suuremat kontsentratsiooni kehas. Lisaks on lapse nahk oluliselt õhem ja selle kaitsefunktsioon ei ole veel täielikult välja arenenud. Arenemisjärgus on ka nende hingamiselundkond, immuun- ja närvisüsteem ning laste ainevahetus ei ole nii tõhus kui täiskasvanutel. Kemikaalid imenduvad nende organismi kiiremini ja väljuvad aeglasemalt. Laste elunditel ja immuunsüsteemil on keemilise toime vastu vähem kaitsemehhanisme. Eriti vastuvõtlikud on lapsed hormoonsüsteemi kahjustajatele, mis häirivad keha üldist arengut.

Teaduslike tõendite hulk ainete kahjulikust mõjust inimese tervisele on pidevalt kasvamas. Kuigi teadmised individuaalsete ainete mõjude osas suurenevad, on meil ikkagi vähe informatsiooni kemikaalide koosmõjust või erinevate keemiliste segude toimest. See on aga murettekitav, kuna tavaliselt puutume kokku just mitme erineva ainega paralleelselt. Tekib nn kokteiliefekt, mis tähendab, et kahe või enama aine koostoime on kordades suurem kui eraldi võttes. Tähelepanu vajavad ka terviseprobleemid, mis võivad olla teatud ainete põhjustatud, kuid mida pole väga põhjalikult uuritud. Peamiselt on need seotud sisesekretsioonisüsteemi häiretega, mille puhul pole aga võimalik teha kindlaks, kas teatud ained toovad mõjusid esile või mitte. Igasugune kemikaalidega kokkupuute vähendamine on panus tervise paranemisse, isegi juhul, kui see ei ole meile otseselt nähtav.

Kõige ohtlikumad ained on vähemalt EL turul keelatud. Lisaks piiratakse teatud ainete kasutamist mõningates tootegruppides. Näiteks ei või laste mänguasjade tootmisel kasutada ftalaadid. Samas on täna võimalik ohtlike ainete kasutamise piiranguid rakendada ainult juhul, kui on tõendatud aine keskkonna- ja terviserisk. Mitme erineva aine ja nn kokteiliefektist tulenevat riski aga õigusaktides ei käsitleta. See tähendab, et sisuliselt ei ole võimalik reguleerida ainete kasutamist, kui riski pole täpselt tuvastatud. Lisaks ei taga piirangud iseenesest veel, et tootjad neist kinni peavad. Eriti probleemsed on tooted, mis tuuakse maale väljaspoolt Euroopa Liitu.

Kokkupuudet ohtlike kemikaalidega täielikult vältida ei saa, kuna nad on juba laialdaselt levinud mitte ainult meie siseruumides ja toodetes vaid ka looduskeskkonnas. Kuigi me ei saa täielikult vältida kokkupuudet ohtlike kemikaalidega, peaksime tegema kõik endast oleneva, et vähendada keemiliste ainete ja keemiliste segudega kokkupuute sagedust ja hulka. Seetõttu: Mõelge enne kui ostate! Lugege toote ainete sisalduse etikette ja õppige ära tundma ning mitte ostma kahjulike koostisainetega tooteid. Küsige edasimüüjatelt ja tootjatelt vähem ohtlikke aineid sisaldavaid tooteid. Kasutage tooteid ainult vastavalt ettenähtud kasutus- ja ohutusjuhenditele. Peske uusi mänguasju ja tekstiili enne kasutamist. Rohkem infot, kuidas vähendada kokkupuudet ohtlike ainetega leiab meie kodulehelt erinevate tootegruppide alt.