Kohalikud prioriteetsed ained

Ohtlikud ained, mis esinevad ühes kohalikus omavalitsuses kasutatavates toodetes, on suure tõenäosusega kasutusel ka mõnes teises omavalitsuses. Siiski võivad igal omavalitsusel olla omad kindlad väljakutsed. Need võivad olla seotud erinevustega tööstustegevustes või kohaspetsiifiliste ohtlike ainete allikatega.

Pakkumaks oma elanikele ja keskkonnale parimaid tingimusi, on oluline määrata kohalikud prioriteetsed ohtlikud ained. Selleks peaks koostama valimi, mis põhineb seire tulemustel ja olemasolevatel teadmistel selle kohta, milliseid ohtlikke aineid võib leida kohalikust keskkonnast. Ohtlike ainete allikad kaardistatakse. Nii valitakse välja kohaliku omavalitsuse jaoks olulised ained, mille keskkonnamõjusid soovitakse vähendada.

Omavalitsused kasutavad kemikaale näiteks hoonete hoolduses, ujulates, reovee töötlemises jmt. Töökeskkonna ohutuse kindlustamisel on oluline pidada kemikaalide arvestust. Lisaks tuleks läbi viia kemikaalide riskianalüüs ja võimalusel asendada ohtlikud ained ohutumatega. Asendamine on strateegia, mille järgi keskkonnale ja tervisele ohtlikud ained vahetatakse välja vähem kahjulike vastu või võetakse kasutusele alternatiivsed tehnoloogiad.

Kemikaalide arvestuse kasutusele võtmine võimaldab koguda statistikat kemikaalide kasutamise kohta üleüldiselt, aga ka ohtlike ainete kohta täpsemalt. See aitab kaasa ka asendamise alaste kogemuste vahetamisele erinevate toimingute vahel.

Enamik meist veedab 80-90% oma ajast siseruumides. Kaitsmaks inimeste tervist, peame pöörama tähelepanu nendele riskidele, mis kaasnevad siseruumides kasutatavates ehitusmaterjalides sisalduvate ohtlike ainetega. Lisaks on tõendatud, et välitingimustes kasutatavad ehitusmaterjalid on mitmete veekeskkonnale ohtlike ainete peamiseks allikaks. Kuna sageli eeldatakse ehitusmaterjalidelt pikka kasutusiga, on oluline hinnata riske juba enne nende ehituses kasutamist.

Aja jooksul oleme kasutanud mitmeid ehitusmaterjale, mille puhul on alles pärast pikaajalist kasutust selgunud, et need sisaldavad ohtlikke aineid. Tuntumad neist on asbest ja PCB. Ained, mille puhul on tõendatud nende seos kahjulike mõjudega inimese tervisele või keskkonnale, on näiteks ftalaadid, broomitud leegiaeglustid, vask, tsink jpt.

Kohalike omavalitsuste vastutusalas on koolide, administratiivhoonete ja elumajade, aga ka teede ja sildade ehitus. Seega on omavalitsuste võimuses sätestada tingimused kasutatavate materjalide keemilise koostise kohta. See aitab tagada, et ehitajatel ja peatöövõtjatel on piisavad teadmised, mis aitaks vähendada ehitusmaterjalides sisalduvate ohtlike ainete võimalikke riske.

Teadmised ohtlike ainete kohta arenevad pidevalt. Mis tähendab, et ehitusmaterjalis olevate ainete riskianalüüsi tähendus võib kiiresti ajas muutuda. Seetõttu kasutatakse ehitustööstuses vahendeid, mis talletavad info selle kohta, milliseid materjale ehitistes on kasutatud – nn ehitustööde päevikuid.

Ohtlike ainetega seotud probleeme on hakatud paremini teadvustama. Sellega on kaasnenud õigusaktidest tulenevad nõuded ja turu arenemine, tänu millele on paljude toodete koostises varasemaga võrreldes ohutumad ained. Näiteks võib tuua mööbli, mille puhul on kasutusele võetud uued tervise- ja keskkonnasõbralikumad leegiaeglustid. Ka mänguasjade ohutuse tagamiseks kehtivad nende tootmisel, importimisel ja levitamisel 2013. aastast Euroopa Liidus rangemad ja laiahaardelisemad direktiivid.

Pika oodatava elueaga toodete puhul tuleks teha kindlaks, missuguseid ohtlikke aineid need võivad sisaldada. Vanade asjade puhul võib ohutuimaks lahenduseks olla nende asendamine. Viimast on hakatud eelistama näiteks Rootsi eelkoolides, kuna lapsed on ohtlike ainete suhtes tundlikumad.